Kas on normaalne, et pärast istutamist muutuvad oksad pruuniks? Kas sellised oksad on kuivanud või lähevad nad kevadel uuesti roheliseks? Võibolla oleks vaja selle liigi puhul teada veel midagi.
Vastab Kalle Pettai
Tavaliselt istutatakse elupuid hekiks mais või augustis. Kui ilm juhtub mais olema väga kuiv, päikeseline ja tuuline, võiks istutamisega viivitada lootuses, et august on sademerikkam ja aeg istutamiseks soodsam. Tegelikult võib augustki olla põuane, kuid siis on istikud jõudnud talvisest kurnatusest toibuda, nagu see meil erandlikult tänavu oli. Sagedase kastmisega saab niiskusepuudust ju korvata. Nii et ühest vastust sellele küsimusele ei saagi olla.
Kastmise järel mullapinda kobestada pole soovitatav. Selle asemel oleks õigem multÓida, s.t istutuskohas katta muld kõdu, saepuru või turbaga, mis ei lase koorikul tekkida ja hoiab umbrohtumise eest. Mullapalliga kasvatatud põõsastel on rohkem pindmisi juuri, mis kobestamisel võivad viga saada. Ka uhub sage kastmine mulda juurtelt ja muld vajub tihenedes.
Üldiselt peab istiku juurekael jääma varasema istutuskohaga võrreldes samale tasapinnale (kõrgusele). MultÓikihiga kattes saab parandada sellist olukorda, kui juured liiga kõrgele ja pinna peale tükivad.
Raskem on liiga sügavale istutatud juurepalli päästa. Selleks on vaja põõsas labidaga mullast välja kergitada. Juurepalli kinni vajutamisel (tallamisel) sikutada istikut kergelt ladvast, siis variseb muld juurte alla ja vahele ühtlasemalt ning kastmisel jääb juurekael enamasti vajalikule kõrgusele.
Istutamise ajal ja selle järel elupuu latva ei kärbita. Elupuid hakatakse lõikama alles mitu aastat pärast istutamist ja sedagi juhul, kui nad juba hoogsalt kasvavad. Esimesel korral võiks taimi ainult kergelt kärpida ja alles järgmisel aastal hakata korralikku vormilõikust tegema. Soovitatav on pügada hekki üks kord aastas ja teha seda augustis.
Hariliku elupuu iseärasus on see, et suve lõpul muutub tema erk roheline värvus nii või teisiti pruunikaks temas sisalduva pigmendi tõttu. Vanad puud, mis seemet annavad, lähevad seemnete valmimise eel laiguti kollaseks ja hiljem pruuniks. Sügisene tuul, vihm ning lumi viivad talve tulles need osad põõsalt ära, korrastades nii taime välimust.
See on igati tavaline transpiratsiooni vähendav nähtus, mis on põhjustatud pikemalt kestnud õhu ja mulla kuivusest ning kuulub mesofüütide (niisketel muldadel kasvavate puittaimede) ellujäämise programmi.
Oma kodumaal Põhja-Ameerikas kasvab elupuu niiskematel kohtadel. Meil lepib ta mitmesuguste muldadega, kuid eelistab niiskemaid lubja- ja toitaineterikkamaid saviliivmuldi. Pikaajalise põua suhtes on ta võrdlemisi tundlik ja kuival mullal kasvab halvasti. Istutamise eel tuleks liivmullale segada juurde turba- ja mättamulda.
Harilik elupuu on aeglase kasvuga, kuid pika elueaga. Lagedal kasvades võib kevadel esineda kahjustust, mis ei tulene külmast, vaid kevadisest päikesest, sest aurumine on siis suurem, kui vee omastamine võimalik veel külmunud mullast. Selle vältimiseks katta madalamaid põõsaid kuuseokste või riidekangaga lõunapoolsel küljel.
Elupuu on rikas mikroorganisme hävitavate eeterlike õlide poolest, mis sisaldavad väga mürgist alkaloidi. Oma toimelt on see tugevam sabiina kadakas leiduvast mürkainest. Teiste okaspuuliikidega võrreldes on harilik elupuu vastupidavam suitsu ja gaasidega saastatud keskkonnas.
Artikkel ilmus Targu talitas (2003).
