|
Eelmisel suvel jäin Floreas Viljandi OÜ taimeäri müügiplatsil imetlema üht mõnusalt matsakat ja hästi tihedaokkaliste võrsetega kuuske. Siis märkasin oksale kinnitatud sildil üllatusega midagi väga tuttavlikku – nime “Oiu kuusk”.
Oiu – see on koht Võrtsjärve põhjakaldal Tartu–Viljandi maan-tee ääres, kus vanaema juures möödusid kõik minu lapsepõlvesuved. Siiani on mul selgelt silme ees heinamaa taga laiunud suur segamets ja selle lagendikud, kus käisime heina tegemas. Millisest metsatukast küll selle kuusevormi esivanem leiti ja mille poolest ta nii eriline oli, et teda tasus paljundama hakata?
Sildilt peenemat kirja uurides selgus õnneks ka kuuse paljundaja – Voldemar Tamm. Lähemegi nüüd tema juurde Kilingi-Nõmmele kuusekese sünnilugu uurima.
TUULEPESA JÄRGLASED
Voldemar ja tema abikaasa Asta elavad Kilingi-Nõmme linnas, nende aed asub aga kodust mõneminutilise sõidu kaugusel Levalohu aiandusühistus.
Naaberkruntidel jäävad silma pikad kartulivaod ja köögiviljapeenrad, kuid Tammede aed näeb välja pigem nagu väike park. Ümber suvemaja laiuvad kaunid kooslused eri liiki okaspuudest, tagapool on nagu puukoolis sõduritena rivis väikesed puuhakatised.
Huvi puude vastu on Voldemaril ja Astal ühine, sest nad mõlemad on EPA-s metsandust õppinud. Koos töötasid nad hulk aastaid Kilingi-Nõmme näidismetsamajandis. Voldemar meenutab: “Tegelesin okaspuude praktilise selektsiooniga, eesmärk oli saada häid seemnepuid. Tegin algust ka okaspuude pookimisega, 1950-ndate lõpus ja kuuekümnendate algul oli see Eestis uus asi. Võrreldes lehtpuude ja rooside pookimisega, on see hulga peenem ja keerukam töö. Praegu, pensionipõlves, paljundan puid ja põõsaid hobi korras lihtsalt oma rõõmuks.”
Juttu ajades olemegi jõudnud ühe nn Oiu kuuse juurde.
“Sõitsin sageli Viljandi ja Tartu vahet. Veidi enne Oiu keskust on järsk kurv, kus tuli kiirust vähendada. Imetlesin seal alati taeva foonil ühte tuuleluuaga kuuske. Ootasin, et tal tekiksid ometi käbid. Lõpuks see 1989. aastal juhtuski. Roobitsesin pikavarrelise rehaga käbid 6–7 meetri kõrguselt alla. Kuivatasin ära ja puhastasin seemned välja. Neid on mul veel siiani külmkapis alles. Käbisid õnnestus korjata üks kord hiljemgi.”
Praegu seda kuuske enam alles pole, aga Voldemar võttis tuuleluualt ka oksa, mille pookis koduaias ühele kuusele. Kui oks kunagi käbisid hakkab kandma, saab jälle seemet.
IGAÜKS ISEMOODI
1990. aasta kevadel mai teisel poolel külvas Voldemar maha mõni tuhat seemet, millest tärkas tuhatkond taime. Kahe aasta pärast prakeeris ta normaalsed ehk tugevakasvulised taimed välja. Ära ta neid ei visanud, vaid kasutas pookealustena. Nõrgema kasvu ja tihedamate pungadega puuhakatised istutas ta peenrasse. “Minu eesmärk oligi saada madalaid ja tihedaid taimi, mis sobiksid aias kasvatamiseks. Alfred Ilvese andmetel on kuuse tuulepesa järglaste hulgas tiheda pungaasetusega isendeid 20–50 %.”
|
“Tuuleluua seemnetekkelised järglased ei ole kunagi ühesugused, sest iga seeme on oma pärilikkuse koodiga. Selliste järglaste omadused kanduvad edasi vaid vegetatiivsel teel, s.t pookides või pistokstega paljundades,” selgitab kasvataja.
Miks üldse tekivad tuuleluuad?
“Tuuleluuad võivad olla geneetilised või patoloogilised, esimesed on põhiliselt okaspuudel, teised lehtpuudel. Geneetiline tuuleluud areneb pungamutatsioonist, see on hea materjal uute sortide saamiseks. Sellise päritoluga vorme võib paljundada vegetatiivselt. Patoloogilised tuuleluuad tekivad seente ja bakterite tegevuse tagajärjel, neid ei tohi paljundada.”
Voldemar rõhutab: “Oiu kuusk ei ole sort. Kui Floreas tuli esimest korda kuuski müüki võtma, küsisid nad ka nime. Ristisin siis kuused hoobilt leiukoha järgi.”
Seega on tegu n-ö kohaliku kaubandusliku nimega. Ametlikult sordiks saamine on hulga keerukam protsess.
Floreas Viljandi taimeäri ja haljastajad on igal aastal portsu toredaid kuusekesi ära viinud. Voldemar ütleb, et jätabki aeda alles vaid mõne üksiku ning metsaservale paarkümmend puud.
AEGLANE JA HÄSTI TIHE
Tundub, et Oiu kuusk sobib päris hästi iluaeda. “Algul kasvab ta aeglaselt, mitmeid kordi aeglasemalt kui n-ö tavaline harilik kuusk. Võra on hästi tihe. Võrsel on palju pungi, aja jooksul muutub see hästi tihedaks.”
Aeglase kasvu rekord kuulub Tammede aias aga hoopis harilikule kuusele ‘Hiiumaa’. Voldemar osutab murus kuusekerale, mis ulatub ainult veidi üle poole sääre, ja teatab, et see on tervelt 42 aasta vanune. Kahekümneselt olevat puu olnud vaid mehe rusika suurune.
“Sain pookoksa Luua puukooli rajajalt Alfred Ilveselt. Tema panigi Eestis aluse okaspuuvormide kasvatamisele tuulepesadest. Ilvese aretatud on näiteks ‘Luua kera’ ja ‘Luua pärl’. Aastas kasvab ‘Hiiumaa’ vaid ühe sentimeetri. Paljud on öelnud, et hakka seda paljundama. Aga pole mõtet, ta kasvab ikka liiga aeglaselt.”
Voldemari nn firmakaup on hoopis tüve otsa poogitud kuusepallid, materjaliks ‘Luua kera’. Neid on
|
Aiapidajate seas on need okkalised kerad menukad, sest neid on vahva kasvatada potis, sättida seadetesse või efektseks pilgupüüdjaks ilupeenrasse. “Mulle meeldivad tüvivormid, nende alt on hea niita,” muigab mees.
VEEL ISEMOODI KUUSKI
Erilisi puid on aias teisigi. Näiteks üle kolme meetri kõrge kanada kuusk ‘Conica’. Räägitakse, et see olevat Eesti kõrgeim.
“Võtsin oksad ühelt Tallinna Botaanikaaia päikesekahjustusega puult ja pookisin harilikule kuusele. 42 aasta jooksul pole kevadtalvine päike teda veel põletanud, kuigi me pole puud kordagi varjutanud. Põhjus on ilmselt selles, et ta on poogitud harilikule kuusele, millel on kanada kuusega võrreldes meie kliima jaoks sobivam juurestik. Maaülikoolis võiks keegi seda asja uurida!”
Kevadtalvise ohtliku päikese eest kaitseb mees oma okaspuid aga nii, et külvab lumele puutuhka ja peenikest turvast, mis võtab kiirgust vähemaks ja paneb lume sulama.
|
“Seda, mida siin näete, nimetatakse pöördmutatsiooniks. Roosikasvatuses näeb sellist poogendi taandarengut ebastabiilsetel sortidel sageli,” selgitab Voldemar.
Järgmine kuusk on täiesti ebakuuselik – ilma tüveta nagu põõsas, millel on palju oksi. Tema sai alguse Viljandimaal Heimtali mõisa maadelt leitud ovaalsest tuuleluuast. Enamik sealt võetud pookoksi kasvas ebakorrapärase kujuga kohevaks põõsaks, ühest sai aga silmatorkavalt ilus kera. Viimane kaunistab praegu naabrite õuemuru.
Voldemar näitab veel ussikuuske, säravkollaste okastega kuldkuuske, kõrgele tüvele poogitud leinakuuske ‘Inversa’, koheva võra ja kollase varjundiga sorti ‘Magnifica’, Olustvere pargist pärit sorti ‘Compacta’ jpt.
Loomulikult on mees peale kuuskede pookinud ka teisi okaspuid. Näiteks laiutab aias uhke kääbus-seedermänd, kelle oksa ta tõi Burjaatiast ja pookis harilikule männile. Teine kääbus-seedermänd on suureks kasvanud Sahhalinilt toodud seemnest. Ka enamik lehtpuid on enda kasvatatud. Aias on olnud okas- ja lehtpuid kokku paarsada liiki, vormi ja sorti, praegu on puid ja põõsaid umbes 120 nimetust.
Artikkel ilmus ajakirja Maakodu detsembri numbris.
