|
Niiske elavnenud õhk tuletas ühtäkki meelde, et meie harjumuspärane loodus on siiski täitsa olemas. Ja aed ka. Või noh, kuskil seal paksu lumekihi all ta peaks olema. Näe, see vitsatipp on must mooruspuu ja selle kühmu varjus on juudapuu, seal kuskil aga viigipuud, tõrvikliiliad ja karuspalmid. Ja seal tagapool peaks lume sulades jalamaid õitsele lööma kõmri lodjapuu. Ta alustas õitsemist juba sügisel, kes oleks arvanud, et ta nii pika sunnitud pausi peab tegema!
Veel arutlesin (viimaks taas aias teed juues), et ei tea, kas võiks pöökidealused vabaks rookida, et kiirendada lumekuppude õitselepuhkemist? Varaste sibullillede nautlemise seisukohast on lumine märts halb. Sest alles aprillis lume sulades õitsevad nad juba hästi soojas päikesepaistes väga kähku läbi. Ning kui siis veel nädalakeseks juhtud kodunt ära minema, võid aia esimesest suurest õitepeost sootuks ilma jääda. Nii nagu ma mullu aprillis peaaegu ei näinudki pikalt oodatud krookusevälja täisõitsemist.
Aga noh, sinnamaani on veel aega. Seni tuleb valvas olla ja nii kui igihaljad taimed välja sulavad, neile kuuseoksi peale visata. Detsembris tuli talv ju nii ootamatult – jäi see kõik tegemata. Ja ega üldiselt liiga vara kuuseokste ja varjukangastega katta hea olegi. Ikka alates veebruarist või nii. Kuid tänavu pole esialgu katta suurt midagi (välja arvata lumest välja küünitavad noorte krüptomeeriate, ebaküpresside vms ladvad). Aga kõik lavendlid, salveid ja mägi-piparrohud, rääkimata tüümianist ning santoliinist tukuvad esialgu mõnusasti hangede varjus. Kui lumi lõplikult sulama hakkab – ei tea kuidas nad tulevast uputust taluvad? Päris veeloiku jäädes kipub lavendel küll otsi andma. Võib-olla peaks lund pealt vähemaks rookima?
Ohjah, selleks on aed aga liiga suur ja lund liiga massiliselt palju. Lase esialgu kõik kulgeda omasoodu. Hea vähemalt, et vahepeal sekka sula üle käis ja meelde tuletas, et me ei ela Uuralite taga, vaid endiselt Atlandi ookeani lähistel.
