|
Vanadel põõsastel pole häda midagi. Aed on Jõelähtmes, ent sama muret kurdab ka tuttav Kakumäelt. Kas see on mõni uus haigus ja kuidas seda tõrjuda?
Vastab Väino Pallum
Kirjeldatud nähud lehtedel ja marjadel viitavad põõsaste nakatumisele roostehaigusesse – sõstra-karusmarjaroostesse. Haigust tekitab seen Puccinia ribesii-caricis, mille all kannatavad kõik sõstraliigid.
Patogeen on keerulise arengutsükliga nii nagu teisedki roosteseente liigid. See koosneb viiest eosjärgust: alg-, kevad-, suvi-, tali- ja kandeosed. Arengu läbimiseks vajab seen vaheldumisi kaht peremeestaime – sõstrad või karusmari ja tarnad. Sõstrapõõsad nakatuvad tarnadel talvitunud patogeeni talieostest.
Varakevadel arenevad talieostest eoskannad. Need kanduvad tuulega sõstrapõõsastele ja nakatavad noori lehti, moodustades algeoslad algeostega. See toimub põhiliselt põõsaste õitsemise ajal, kuid võib alata juba lehepungade avanemisel ja kesta viljaalgmete tekkimiseni, s.o 30–40 päeva. Lehed on roostehaigusele vastuvõtlikud 4–17 päeva vanuses.
Haigus muutub nähtavaks mai lõpul või juuni algul, mil lehtede alaküljel moodustunud algeostest tekivad kollakasoranžid kühmukesed ehk padjandid. Need on seene kevadeoslad kevadeostega. Veidi hiljem moodustuvad sellised eospadjandid ka lehe- ja viljavartele, samuti marjahakatistele. Haigestunud marjad kortsuvad ja varisevad. Lehevarte nakkuse korral varisevad ka lehed.
Lehtede teisest nakkust, s.o haiguse kandumist haigetelt lehtedelt tervetele ei toimu. Patogeeni kevadeosed kanduvad põõsastelt edasi tarnadele, kus rooste levib suvieostega. Hilissuvel arenevad suvieospadjanditel talieosed. Nende läbi saab põõsas uusnakkuse kevadel.
Pehme lumerohke talv soodustab talieoste säilimist. Algeoste rohkusele aitavad kaasa sademeterikkad ilmad talieoste idanemise ja kandeoste moodustumise ajal. Marjaalgmete ja lehtede nakatumist soodustab samuti niiske ilm.
Möödunud talv ja varakevad olid meil rooste levikuks soodsad. Seetõttu kannatavad enne õitsemist fungitsiidiga pritsimata jäetud põõsad eriti. Löögi all on peamiselt punasesõstramarjad, vähemal määral esineb kahjustust karusmarjal.
Roostekahjustus levib enam liigniiskes kasvukohas tarnade läheduses ja happelisel mullal kasvavatel põõsastel. Patogeeni kandeosed satuvad kuni 500 m kaugusele. Kuna sortidel on väga erinev vastupanuvõime patogeenile, valige põõsaid ostes roostekindlamaid sorte.
Väetage põõsaid küllaldaselt fosforit ja kaaliumi sisaldavate väetistega. Nakatumise vähendamiseks pritsige põõsaid küüslaugu- või soolikarohuleotisega. Järgmisel kevadel pritsige põõsaid 5–7 päeva enne õienuppude avanemist Topas 100 ECga (6–8 ml/10 l).
